Riberalves Grupi asutaja perekonna Alves poolt loodud AdegaMãe veinimaja on sündinud meeste austusavaldusena perekonna matriarhaadile Manuela Alvesile. Samal ajal on see inspiratsiooniks sünni- ja loomingupaigale, mille eesmärk on väärtustada parimaid viinamarju ja luua tipptasemel veine. Eelmainitud grupp on üle maailma tuntud tursa töötlemise ja kaubanduse valdkonna eestvedaja, kes on teenäitajaks paljudele teistele oma uuenduslike tootmismeetoditega.
Lissaboni kesklinnast ~40-minutilise autosõidu kaugusel Torres Vedras piirkonnas asuv AdegaMãe toob esile parima terroir’st, mida on tugevalt mõjutanud valitsevad ookeanituuled. Tootja paistab silma oma Atlandi ookeanist inspireeritud veinide poolest, mis on täis iseloomu, värskust ja mineraalsust ning on võitnud auhindu nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Olles ookeanist vaid 8-kilomeetrise linnulennu kaugusel, ei unusta nad kunagi selle tähtsusest pajatada ka ennast kirjeldades.
Olgu veel öeldud, et veinimaja võtab meeleldi külastajaid vastu. Koha peal saab einestada nende auhinnatud (ja ilusa vaatega) restoranis Sal na Adega ja maitsta erinevaid tursa (ja ka muu tooraine) baasil valmistatud toite, osaleda degustatsioonidel, uudistada veinipõllul ringi, viia läbi erinevaid üritusi jvpm. Rääkides toidust, siis osad varasemalt mainitud Riberalvese toodetest (nt kindlad osad tursast) on saadaval ainult selles restoranis. Olles ise restoranis einestanud, peame tõdema, et ainuüksi toit ise on väärt nende külastamist. Lisa veel vein ka juurde ja ongi eriti tore päev garanteeritud!
Cavazza ajalugu ulatub 1928. aastasse, mil soetati maja, mille ümber kogu praegune tegevus toimub. Toimetulemiseks pani alguses Cavazza sarnaselt teistele kohalikele tootjatele rõhku ka muule põllumajandusele (nt puu- ja köögiviljad, tubakas, mais jne). II maailmasõda tõi palju lisaprobleeme, mistõttu ei saanud ainult mõelda sellele, mida ise tahaks teha, tuli näha suuremat pilti.
Alates 1960-ndatest hakati märkimisväärselt rohkem panustama veinitootmisele. Tehnika areng võimaldas neil hakata pakkuma palju parema kvaliteediga veini, mis osutus nii heaks, et nõudlus järjest kasvas. Tollal müüdi suurem osa veinist 20-liitristest demižonides (demijohn), mis veeti ise kohale kohalikesse söögikohtadesse, baaridesse ning eraklientidele.
1980-ndate keskpaigast hakati veini ka eksportima. Esmalt Saksamaale, seejärel ka Hollandisse ning Inglismaale.
1990-ndate keskpaigast hakati aga veelgi rohkem panema rõhku kvaliteedile. Tähtsal kohal ei olnud enam ainult hea maitsega vein, vaid ka see, kust kõik alguses saab: maa ja taim ise. Tehti esimesed sammud jätkusuutlikuma arengu osas ning varasem pergola-tüüpi viinapuude kasvatamissüsteem muudeti Guyot vastu. Toodang vähenes kolmandiku võrra, samas kvaliteet tõusis jällegi märkimisväärselt. Lastes taimel toota vähem viinamarju, annab too omakorda vastu palju kontsentreerituma maitsega marjad, mis seeläbi võimaldab luua ägedamaid veine.
Tänasel päeval panebki tootja kõige suuremat rõhku varasemalt mainitud maale või terroir’le. Rohkem kui 30 aastat tagasi mõistsid nad, et tähtis ei ole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet, mille osas nüüd tehakse pidevalt tööd, et olla iga aastaga järjest parem.
Enam kui 100-aastase ajalooga (alates 1891) La Jara on alates 1999. aastast pühendanud enda veinitootmise orgaanilise printsiibi järgimisele. Veinimõisas ei kasutata ühtki pestitsiidi, herbitsiidi ega keemilist väetist. Lisaks ei kasutata veini tootmisel ühtki keemilist lisaainet. Kõik La Jara veinid on orgaanilised ning ühtlasi ka sobilikud veganitele.
Kohalikus murdes tähendab „La Jara” – mis on sünonüümiks pühendumusel mullale – „kruusa”: Piave jõe poolt silutud valge lubjakivi kruus katab maastikku ja annab valmivatele viinamarjadele nende ainulaadsed iseärasused ja omadused. Nimi „La Jara” kehastab pidevat tähelepanu ja pühendumust nende viinamarjaistandustele ja mullale: rasket ja hoolikat tööd, mida tehakse ridade vahel päevast päeva, aastaringselt.
Lisaks sellele, et La Jara veinid on hoolega valmistatud ning maitsvad, on nende taga ka suurepärased inimesed. Poolkogemata kohtumisest Pariisi veinimessil sai pikem koosistumine. Nende müügidirektori Giovanni muhe vibe, vaba olek, meie lakkamatu naer ning maitsvad veinid olid need, mis lõpuks viisid koostööni. Giovanni teadis, et ta ei pea tegema klassikalist müügitööd. Veinid räägivad iseenda eest, mis laseb omakorda ka tal olla tema ise.
Meie jaoks ongi see kõige tähtsam. Veinid võivad küll head olla, kuid kui inimestega “nende taga” sidet ei teki, siis need ei jõua ka meie valikusse.
Pereettevõte, mille eesotsas on Lepoold ja ta naine Doris. Nii sarnased ja ometi nii erinevad – kaks, kes täiendavad teineteist ideaalselt – vaatamata oma vastanditele või isegi just nende tõttu.
Leopold – traditsioonilise veinivalmistajate perekonna poeg, kes lisaks haridusele Kremsi viinamarjakasvatuskoolis õppis veinivalmistamise kunsti eelkõige oma isalt. Tal on enda maatükiga eriline side ja ta on sügavalt juurdunud oma kodumaale. Ta on vaikne, introvertne, sügav ja õrn, kes tunneb end kõige mugavamalt oma keldris, kus valitseb peaaegu meditatiivne vaikus ja rahu.
Doris – elav keeristorm, optimist, täis energiat ja elurõõmu. Koolitatud jurist, kellel olid tegelikult hoopis teised plaanid… Aga siis kõik muutus – ta armus võluvasse veinivalmistajasse ja alates 2013. aastast on ta tema kõrval olnud. Tasapisi tundis ta, et tema tulevik on veinis. Veinivalmistajaks olemine on Dorise eluaegne unistus. Ta peab looduses elamist ja töötamist suureks privileegiks.
Veinivalmistaja amet on väga keeruline. Koos töötamine, nende erinevad tugevused ja oskused ning ühine kirg veini vastu annavad Dorisele ja Leopoldile energiat ja hoogu veinivalmistajate tööks. Nii viinamarjaistanduses, keldris, esitlustel ja degusteerimistel kui ka loomulikult klientidega suheldes.
Olgu öeldud, et kuna tegemist on siiski pereettevõttega, ei pääsenud ka tütar Victoria veinimõisast kaugele ning tegeleb nüüd peamiselt turundusega.